Abiellumine ja perekonnanimi

Räägin oma nimevahetusest ka natuke. Kõik aeg ei taha ainult  lastest mõelda. :) Mis siis selle nimevahetusega on? -Muidugi olen ma õnnelik, et saan kanda mehega sama perenime, kuid enda omast on mul tegelikult kahju. :(

Kooli ajal häbenesin ma oma nime. Tikuti narrima ning sellest rumalusi leiutama. Hiljem olen sellest üle saanud ja uhke olnud, et mul nii haruldane nimi on. Selle nime kandjaid on maailmas vähe. Mina olin ainus Maarja Veiderpass. Nüüd olen Tamm, kas pole igav? See on nii eestlaslikult igav nimi kui üldse olla saab. Meie tahtsime tegelikult jätta ka minu nime alles, aga tänu Eestis kehtivale nimeseadusele võib nii teha vaid kaks perekonnanime sidekriipsuga ühendades. Nii oleks ma olnus siis kas Maarja Veiderpass-Tamm või Maarja Tamm-Veiderpass. Hahahaa! Päris hullud nimed ju! :D Otsustasime mehega, et oleme siis lihtsalt Tammed mõlemad. Aga ikkagi on see nii, nii harjumatu. 

Võib olla on põhjus ajas peidus, mil olen vana nimega olnud. Neiupõli on pikk aeg, mõnel pikem, mõnel lühem. Ajaga õpib inimene asju hindama. Võimalik, et ma olen lihtsalt kummaline. :D

Kui nime uputamas käisime, siis oli minul küll tõeline matuse nägu peas. Eks ma ikka katsusin õnnelik olla, lihtsalt mõjus kuidagi melanhoolselt see tegu. Väike pisar tuli ka silmanurka! :'( Jaa olen üks paras piripill, aga ainult salaja. :D No ok, mis ma siin luuletan, vahel ka täitsa avalikult. Nutan viimasel ajal vähem, pole lihtsalt nii palju põhjuseid enam. Deemet, tahaks ikka vahel stressi maandada, jah nutt on keha loomulik moodus stressi maandada. Ilma põhjuseta ju nutta ei saa.

Tagasi nimevahetuse juurde. Viskasin siis oma nime pudelis jõe põhja ja las ta minna siis. Armas on see, et vanaema sai sellest nimest lahti 60 aastat tagasi, uputamise juures ütles mulle. :)

Edaspidi ehk kunagi läheb igatsus nime järele üle ja harjun oma uuega. Vast harjun, ma loodan!